neljapäev, 25. märts 2010
DRAAMAPÄEV:)
Veerandi viimane nädal oli pühendatud teatrile.Viimasel koolipäeval sai iga klass ette kanda dramatiseeringu Andrus Kivirähki raamatu "Kaka ja kevad" tekstide põhjal. Üritus oli meeleolukas ja vahva. Siinkohal toon ära meie klassi dramatiseerngu teksti ja lisan ka pilte:)
LOLL JOPE
Dramatiseering
Ema ja Johannes seisavad esikus ja sorteerivad talveriideid.
Ema: Tead, Johannes, suvi on kätte jõudnud. Me võiksime talveriided ära kappi panna.
Johannes: (rõõmsalt) Jeeee, tore! Kas ma võin nüüd lühikeste pükstega käia?
Ema: Loomulikult, muidugi võid! Õues on ju nii soe.
Ema läheb nagi juurde ja võtab nagist Johannese talvejope, et seda kappi panna. Jope hakkab siplema ja ulguma.
Jope: (karjub) Ma ei taha kappiiiiii! Ma TAHAN, et Johannes mind selga paneks!!!
Ema: Armas aeg! Ega siis suvel ei saa ju talvejopega käia! Johannesel hakkab ju palav. (paluva häälega,meelitades) Mine nüüd ilusasti kappi, kui jälle talv tuleb, võtame su uuesti välja.
Jope: (kisendab) Eiiii! Eieieiei! Kapis on nii igav! Ma tahan Johannesele selga!!
Ema: (pisut segaduses jope käitumisest)No kuule, lühikesed püksid olid terve talve kapis ja nemad ei virise üldse. Ootasid nii kannatlikult suve.
Jope: (jonnib edasi) Mind ei huvita,mida püksid tegid!!! (trambib jalgu) MINA KAPPI EI LÄHE!
Jope nutab ja ulub nii valjusti ja trambib jalgu, et naabrid jooksevad kohale.
Naaber1: Issand jumal! Mis siin toimub ometi!
Naaber2: Kas teil ometi häbi pole nii hirmsat lärmi siin teha päise päeva ajal!
Ema:(sosinalJohannesele) Pane ta siis kasvõikorraks endale selga. Ehk jääb siis vait. Nii piinlik on naabrite ees!
Johannes ajab vastumeelselt jope endale selga ja läheb õue. Kõnnib ringi,lehvitab endale tuult käega, sest nii palav on.
Vastu tulevad teised lapsed, vahivad Johannest imelike nägudega ja näitavad näpuga.
Laps1: Vaadake ometi, tal on talvejope seljas, kuigi õues on nii palav!
Laps2: Miks sul ometi talvejope seljas on?
Johannes: (kaeblikult)Ta ise ronis....
Laps3: Kas sul palav pole?
Johannes: On küll, väga palav!(jopele) Lase ma võtan su nüüd ära, mul on selg täitsa higine.
Jope: (tõmbab luku kõvemini kinni ja kiljub) Eiiiiiiii, mina ei lähe kuhugi!
Johannes ohkab raskelt ja vantsib raskel sammul edasi ning lehvitab endale käega tuult.
Ema: Johannes, me sõidame maale vanaema juurde. (sikutab jopet) Ega sina ometi suvitama tule?!
Jope: (kisendades) Muidugi tulen. Johannes on minu kallis sõber ja mina ei saa temata elada.....(ulub ja kisendab edasi)
Johannesel ei jäänud muud üle, kui koos jopega minna. Jõuavad vanaema juurde, vanaema tuleb neile vastu.
Vanaema: (üllatunult) Heldeke, kui punane sa näost oled! (silmitseb jopet)Kas sul selle paksu jopega palav pole?!
Johannes: (hädiselt) Muidugi on, väga palav isegi. Aga ma ei saa midagi parata, jope on mu küljes nagu takjas kinni ja lahti ei lase! (ohkab)
Vanaema: Sa mine ujuma, jahuta ennast natukene, sa ju lausa keed!
Johannes jookseb lava servale, seal alla sinine riie...järv...Seisatab ja ütleb jopele.
Johannes: Ma hüppan kohe vette! Kobi maha!
Jope klammerudb veel tugevamini Johannese külge ja kiunub eieieieieiei. Johannes hüppab lavalt alla „järve“ Jope ei oska ujuda, tõmbab vett sisse, puristab, vehib...
Jope: Appiiiii! Ma ei oska ujuda! Ma upun! Appiiiii! (tirib Johannest järve põhja, suure vaevaga sumab Johannes kaldale. Jope on uimane ja Johannes tõmbab luku lahti ja sikutab jope seljast. Tuleb Vanaema, võtab märja jopepuntra enda kätte, läheb hernepeenra juurde, riputab jope hernehirmutisele selga.
Jope: (Karjub) Ära jäta mind, Johannes! Johannnneeees, ära jäta mind!
Johannes ei kuula, vaid jookseb kiiresti minema. Lõpuks jääb jope vait. Sinna lendab suur vares.
Jope: (rõõmustab, karjub) Vares!!! Ma tahan sulle selga tulla!
Vares ehmatab hirmsasti ja lendab kiiresti minema.
Kohtub teiste varestega.
Vares: Ärge sinna peenrale enam minge! Hernehirmutist pole muiugi vaja karta, aga seal elab üks napakas jope!
Vares1: (vangutab pead) Oioioioi!
Vares2: Siis ei maksa tõesti minna.
Vares3: Mine tea, mis loll teeb!
LOLL JOPE
Dramatiseering
Ema ja Johannes seisavad esikus ja sorteerivad talveriideid.
Ema: Tead, Johannes, suvi on kätte jõudnud. Me võiksime talveriided ära kappi panna.
Johannes: (rõõmsalt) Jeeee, tore! Kas ma võin nüüd lühikeste pükstega käia?
Ema: Loomulikult, muidugi võid! Õues on ju nii soe.
Ema läheb nagi juurde ja võtab nagist Johannese talvejope, et seda kappi panna. Jope hakkab siplema ja ulguma.
Jope: (karjub) Ma ei taha kappiiiiii! Ma TAHAN, et Johannes mind selga paneks!!!
Ema: Armas aeg! Ega siis suvel ei saa ju talvejopega käia! Johannesel hakkab ju palav. (paluva häälega,meelitades) Mine nüüd ilusasti kappi, kui jälle talv tuleb, võtame su uuesti välja.
Jope: (kisendab) Eiiii! Eieieiei! Kapis on nii igav! Ma tahan Johannesele selga!!
Ema: (pisut segaduses jope käitumisest)No kuule, lühikesed püksid olid terve talve kapis ja nemad ei virise üldse. Ootasid nii kannatlikult suve.
Jope: (jonnib edasi) Mind ei huvita,mida püksid tegid!!! (trambib jalgu) MINA KAPPI EI LÄHE!
Jope nutab ja ulub nii valjusti ja trambib jalgu, et naabrid jooksevad kohale.
Naaber1: Issand jumal! Mis siin toimub ometi!
Naaber2: Kas teil ometi häbi pole nii hirmsat lärmi siin teha päise päeva ajal!
Ema:(sosinalJohannesele) Pane ta siis kasvõikorraks endale selga. Ehk jääb siis vait. Nii piinlik on naabrite ees!
Johannes ajab vastumeelselt jope endale selga ja läheb õue. Kõnnib ringi,lehvitab endale tuult käega, sest nii palav on.
Vastu tulevad teised lapsed, vahivad Johannest imelike nägudega ja näitavad näpuga.
Laps1: Vaadake ometi, tal on talvejope seljas, kuigi õues on nii palav!
Laps2: Miks sul ometi talvejope seljas on?
Johannes: (kaeblikult)Ta ise ronis....
Laps3: Kas sul palav pole?
Johannes: On küll, väga palav!(jopele) Lase ma võtan su nüüd ära, mul on selg täitsa higine.
Jope: (tõmbab luku kõvemini kinni ja kiljub) Eiiiiiiii, mina ei lähe kuhugi!
Johannes ohkab raskelt ja vantsib raskel sammul edasi ning lehvitab endale käega tuult.
Ema: Johannes, me sõidame maale vanaema juurde. (sikutab jopet) Ega sina ometi suvitama tule?!
Jope: (kisendades) Muidugi tulen. Johannes on minu kallis sõber ja mina ei saa temata elada.....(ulub ja kisendab edasi)
Johannesel ei jäänud muud üle, kui koos jopega minna. Jõuavad vanaema juurde, vanaema tuleb neile vastu.
Vanaema: (üllatunult) Heldeke, kui punane sa näost oled! (silmitseb jopet)Kas sul selle paksu jopega palav pole?!
Johannes: (hädiselt) Muidugi on, väga palav isegi. Aga ma ei saa midagi parata, jope on mu küljes nagu takjas kinni ja lahti ei lase! (ohkab)
Vanaema: Sa mine ujuma, jahuta ennast natukene, sa ju lausa keed!
Johannes jookseb lava servale, seal alla sinine riie...järv...Seisatab ja ütleb jopele.
Johannes: Ma hüppan kohe vette! Kobi maha!
Jope klammerudb veel tugevamini Johannese külge ja kiunub eieieieieiei. Johannes hüppab lavalt alla „järve“ Jope ei oska ujuda, tõmbab vett sisse, puristab, vehib...
Jope: Appiiiii! Ma ei oska ujuda! Ma upun! Appiiiii! (tirib Johannest järve põhja, suure vaevaga sumab Johannes kaldale. Jope on uimane ja Johannes tõmbab luku lahti ja sikutab jope seljast. Tuleb Vanaema, võtab märja jopepuntra enda kätte, läheb hernepeenra juurde, riputab jope hernehirmutisele selga.
Jope: (Karjub) Ära jäta mind, Johannes! Johannnneeees, ära jäta mind!
Johannes ei kuula, vaid jookseb kiiresti minema. Lõpuks jääb jope vait. Sinna lendab suur vares.
Jope: (rõõmustab, karjub) Vares!!! Ma tahan sulle selga tulla!
Vares ehmatab hirmsasti ja lendab kiiresti minema.
Kohtub teiste varestega.
Vares: Ärge sinna peenrale enam minge! Hernehirmutist pole muiugi vaja karta, aga seal elab üks napakas jope!
Vares1: (vangutab pead) Oioioioi!
Vares2: Siis ei maksa tõesti minna.
Vares3: Mine tea, mis loll teeb!
esmaspäev, 1. märts 2010
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)